Tänane päev on suhteliselt segase lõpuga. Õnneks siiski pole lugu nii halvasti, kui see hetkeks juba tundus. Koerad on vähemalt kõikidel elus. Mis siis juhtus?

Olin väga väsinud ning otsustasin iiveldust ja väsimust peletada õhtuse varajase jalutuskäiguga. Lootsin naastes kohe teki alla magama keerata ning jääda ootama rõõmsat töönädala algust. Kõik sujus ideaalselt kui kodule lähenesin. Siis järsku mõnekümne meetri kaugusel märkasin kuidas naabri kuldsele retriiverile (Jesse oli rihma otsas) tormas kallale kesk-aasia lambakoer (mitte päris puhas tõug, kuid sama kehaga, vaid musta värvi). Automaatselt sööstsin appi, et päästa vaest naabrimeest ja veel õnnetumas olukorras olnud Jesset (emane). Minu jooksmise ajal tagus naabrimees hullunud musta koera (isane), kuid see ei lasknud ennast sellest häirida ning pures edasi. Minu koer on isaste koerte peale väga kuri ning Ta ei hooma ka tihti oma suurust ning tõttab vapralt kõigile teistele kallale. Igas teises loos, mida räägiksin oleks tõenäoliselt Dingo paha poiss, kuid mitte selles. Niisiis Dingo oli rihma otsas ja lasin tal selle koera korra eemale peletada. See õnnestus tegelikult päris kenast. Aga kuna Austraalia karjakoer (keskmine koer suuruselt, kuid vapra hingega) on tegelikult kesk-aasia lambakoerast (väga suur koer) 2 korda väiksem, siis hoidsin Teda rihmaga natukene eemal. Siin tahaksin öelda, et situatsioon lahenes ja koer läks minema, kuid tegelikult kahjuks sellega see lugu ei päädinud.

Jalutasin toa poole edasi (30-50 meetri kaugusel sündmuspaigalt) ning vaatasin kuidas naaber läks tuppa oma lonkava kuldse retriiveriga. Trepist üles kõndides tundsin aga, et ma käitun kuidagi valesti. Ust lukust lahti keerates otsustasin rohkem kuulata südame häält ning läksin koeraga tagasi välja. Mõistus ütles samuti, et äkki selle koera peremeest polegi pargis ning see hulkuv koer ründab veel kedagi teist ka. Seda tuleks vältida. Kadrioru pargis küsisin inimestelt, et kas nad on märganud suurt musta koera ning peagi leidsin ta üles. Sekunditega sain selgeks, et käitusin õigesti. Vastutulev terjer (neid on nii palju, et ma ei teagi täpselt milline) pääses napilt rünnakust kuna eemalt suutsin situatsiooni vältimiseks öelda, et hoidku sellest eemale. Seejärel tuli üks naisterahvas hundikoeraga ning must koer võttis suuna nende peale ning näha oli, et taas head kavatsused puudusid. Jõudsin Dingoga taaskord vahele astuda ning naisterahvast ohu eest hoiatada. Mulle tundus, et esimene kord õnnestus looma eemalepeletamine, et järelikult see läheb ka uuesti mul läbi. Tegelikult läkski. Ta leidis mööduva lapse ja naisterahva ning liikus nende juurde. Soovitasime Tal lapse igaks juhuks sülle võtta. Siiski Ta inimestega nii halvasti ei käitunud ning õnneks midagi ei juhtunud. Inimesed majas ning koer ootas uksel. Meie ootasime aga MUPOT (Munitsipaal Politsei), kelle peale meid politseist suunati. Uskumatu, kuid me pidime ootame neid seni kuni Kakumäel analoogne situatsioon lahendatakse. Kakumäelt on Kadriorgu päris pikk maa, kui tegemist sellise koeraga.

Igatahes ca 15 minutit suhtlesin oma uue tuttavaga (keegi hea Kadri), kes oleks tahtnud oma koeraga tuppa minna, kuid must hulkur oli just valinud istumispaigaks nende trepikoja ukse.

Ootamatult tõusis must tegelane püsti ning seekord oli rünnak suunatud minu koera vastu. Ma karjusin koerale, et see läheks eemale ning tagusin Teda jalaga näkku lugematul arvul kordi kuni ta muudkui otsis uut ründepositsiooni.
Ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma lõin seda koera jalaga 30 korda või 50 korda kogu selle raske olukorra jooksul. Ühel hetkel aga oli tal Dingo selgroog hammaste vahel ning ma uskusin, et see ongi kõik. Tagusin seda koera edasi ja edasi, kuid Ta ei lasknud lahti. Mingil hetkel, mingil moel Ta lasi lahti ning tõmbus eemale.

Nüüd tuli arst… Ma kirjutan peagi edasi…