This is my BLOG, my PAGE, my CV and my BUNKER

Kui hulkuv koer ründab, siis kas tegemist on värdjaga või õnnetu hingega?

Tänane päev on suhteliselt segase lõpuga. Õnneks siiski pole lugu nii halvasti, kui see hetkeks juba tundus. Koerad on vähemalt kõikidel elus. Mis siis juhtus?

Olin väga väsinud ning otsustasin iiveldust ja väsimust peletada õhtuse varajase jalutuskäiguga. Lootsin naastes kohe teki alla magama keerata ning jääda ootama rõõmsat töönädala algust. Kõik sujus ideaalselt kui kodule lähenesin. Siis järsku mõnekümne meetri kaugusel märkasin kuidas naabri kuldsele retriiverile (Jesse oli rihma otsas) tormas kallale kesk-aasia lambakoer (mitte päris puhas tõug, kuid sama kehaga, vaid musta värvi). Automaatselt sööstsin appi, et päästa vaest naabrimeest ja veel õnnetumas olukorras olnud Jesset (emane). Minu jooksmise ajal tagus naabrimees hullunud musta koera (isane), kuid see ei lasknud ennast sellest häirida ning pures edasi. Minu koer on isaste koerte peale väga kuri ning Ta ei hooma ka tihti oma suurust ning tõttab vapralt kõigile teistele kallale. Igas teises loos, mida räägiksin oleks tõenäoliselt Dingo paha poiss, kuid mitte selles. Niisiis Dingo oli rihma otsas ja lasin tal selle koera korra eemale peletada. See õnnestus tegelikult päris kenast. Aga kuna Austraalia karjakoer (keskmine koer suuruselt, kuid vapra hingega) on tegelikult kesk-aasia lambakoerast (väga suur koer) 2 korda väiksem, siis hoidsin Teda rihmaga natukene eemal. Siin tahaksin öelda, et situatsioon lahenes ja koer läks minema, kuid tegelikult kahjuks sellega see lugu ei päädinud.

Jalutasin toa poole edasi (30-50 meetri kaugusel sündmuspaigalt) ning vaatasin kuidas naaber läks tuppa oma lonkava kuldse retriiveriga. Trepist üles kõndides tundsin aga, et ma käitun kuidagi valesti. Ust lukust lahti keerates otsustasin rohkem kuulata südame häält ning läksin koeraga tagasi välja. Mõistus ütles samuti, et äkki selle koera peremeest polegi pargis ning see hulkuv koer ründab veel kedagi teist ka. Seda tuleks vältida. Kadrioru pargis küsisin inimestelt, et kas nad on märganud suurt musta koera ning peagi leidsin ta üles. Sekunditega sain selgeks, et käitusin õigesti. Vastutulev terjer (neid on nii palju, et ma ei teagi täpselt milline) pääses napilt rünnakust kuna eemalt suutsin situatsiooni vältimiseks öelda, et hoidku sellest eemale. Seejärel tuli üks naisterahvas hundikoeraga ning must koer võttis suuna nende peale ning näha oli, et taas head kavatsused puudusid. Jõudsin Dingoga taaskord vahele astuda ning naisterahvast ohu eest hoiatada. Mulle tundus, et esimene kord õnnestus looma eemalepeletamine, et järelikult see läheb ka uuesti mul läbi. Tegelikult läkski. Ta leidis mööduva lapse ja naisterahva ning liikus nende juurde. Soovitasime Tal lapse igaks juhuks sülle võtta. Siiski Ta inimestega nii halvasti ei käitunud ning õnneks midagi ei juhtunud. Inimesed majas ning koer ootas uksel. Meie ootasime aga MUPOT (Munitsipaal Politsei), kelle peale meid politseist suunati. Uskumatu, kuid me pidime ootame neid seni kuni Kakumäel analoogne situatsioon lahendatakse. Kakumäelt on Kadriorgu päris pikk maa, kui tegemist sellise koeraga.

Igatahes ca 15 minutit suhtlesin oma uue tuttavaga (keegi hea Kadri), kes oleks tahtnud oma koeraga tuppa minna, kuid must hulkur oli just valinud istumispaigaks nende trepikoja ukse.

Ootamatult tõusis must tegelane püsti ning seekord oli rünnak suunatud minu koera vastu. Ma karjusin koerale, et see läheks eemale ning tagusin Teda jalaga näkku lugematul arvul kordi kuni ta muudkui otsis uut ründepositsiooni.
Ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma lõin seda koera jalaga 30 korda või 50 korda kogu selle raske olukorra jooksul. Ühel hetkel aga oli tal Dingo selgroog hammaste vahel ning ma uskusin, et see ongi kõik. Tagusin seda koera edasi ja edasi, kuid Ta ei lasknud lahti. Mingil hetkel, mingil moel Ta lasi lahti ning tõmbus eemale.

Nüüd tuli arst… Ma kirjutan peagi edasi…

Niisiis jätkan lugu.

Kadri (ma loodan, et ma nime mäletan ikka õigesti) oli selle kakluse ajal saanud oma koera tuppa viia. Eemalt hüüdsid mingid vene rahvusest tüdrukud Eesti keeles kahtlaseid loosungeid. Nendest lausetest ma vaenu õhutamise vältimise eesmärgil ei soovi kirjutada. Ja pealegi ei esindanud nad oma rahvust, vaid lihtsalt kahte
ebatavalist inimest ehk iseennast.

Mul praegu on ka natukene kronoloogiliselt sassis, et kas ma MUPO kõne tegin peale seda viimast kaklust või veel enne seda. Igatahes tegin sinna kaks kõnet ca 15 minutilise vahega ning vastus oli sama “Just hakkame välja sõitma!”. Misiganes…

Helistasin naabrile, kes tuli meile autoga järele ning kutsusin välja ka arsti. Vahepeal hakkas tunduma, et Dingol polegi nii hullu midagi, kuid karvade äraajamise järel on nüüd sügavad hambajäljed seljal näha. Dingo magab praegu narkoosijärgset und ning sama teeb allkorrusel ka meie naabri kuldne retriiver. Mõlemate vigastuste ravimine võtab nüüd mõne nädala aega.

Hakkasin minema rahale järgi ning märkasin Dingo suuri sõpru Selenat ja Sambat. Peatusin korra, et lihtsalt toimuvast neid teavitada. Enne minu küsimust küsis hoopis ise küsimuse perenaine, et ega mul ühtegi “Emergency” numbrit pole. Selena oli vigastanud Kadrioru pargis oma käppa. Ja imelik õhtu jätkus samal lainel. Lõpuks oli Iiri setter meie koridoris ning samuti pandi narkoosi alla. Õmmeldi teise käppa ning lõpuks tassisin Temakese süles autosse. Pean mainima veel, et mu põlv sai koerte võitluses tegelikult viga ja see tegi tassimise natukene keerulisemaks. Autoga sõitsime mõnisada meetrit edasi ning viisime koera oma koju tuttu. Perenaine tõi mu autoga tagasi kuna jalg tõesti valutab. Selle seiga lõppu lisaksin, et ärge loopige pudeleid parkides maha … isegi kui on suur pidu nagu seda see Hiina uusaasta pidamine oli.

Aga Kadri helistas ja ütles, et suur must koer viidi Viljandi maanteel asuvasse varjupaika. Ma vahepeal mõtlesin juba, et olen selle koera peale väga vihane, kuid tegelikult ei ole. Võimalik, et ta tõesti pole värdjas vaid nagu mul juba alguseski tundus, et hoopis õnnetu hingega koer.

Naabrimees arvas, et lähme homme koos avaldust tegema. Ma olen nõus. Tahaksin näha seda musta koera peremeest ning loodan ka, et see oleks selline peremees, kelle koer tõesti tahtmatult juhtus põgenema. Kuid siiski on kahtlus hinges. Kiip koeral puudus. Peab ootama rohkem infot. Igaks juhuks tegin ka pildid, mis oleks tõendusmaterjaliks vigastustest (Dingo katkine selg, kuldse retriiver puretud rindkere ning minu poolvigane põlv).

Tagantjärgi mõtlen, et mul endal vedas. Tegemist ei olnud ikkagi ju tavalise koeraga, vaid piraka tegelasega. Selena perenaine rääkis loo oma mehest, kes oli analoogsesse situatsiooni sattunud ning pärast lõpetanud operatsioonilaual. Arst rääkis, et oli kaukaaslast proovinud lahutada ning ämbri pähe puruks peksnud ning alles siis lasi teisest koerast lahti. Ja vedas eriti veel seetõttu, et minu kõige parem neljajalgne sõber on elus!

Praegu Dingole (lamab küljel maas) pai tehes ning Talle mesijuttu rääkides läbi väsimuse, hakkab ta saba rõõmsalt põts-põts vastu maad käima ning annab märku sellest, et kõik saab korda.

ja hommik…

Öösel Dingo ärkas ning oksendas kella 4 paiku. Magada sain seega vähe. Hommikul nagu tavaliselt ikka, mõtlesin oma vigastatud sõbraga minna jalutama ning vältimaks eilse kordumist võtsin kaasa pudrunuia. Ise mõtlesin, et olen vist peast nüüd natuke haige või imelik. Teine mõte oli, et kui abivahendid kaasas, siis midagi ei juhtu ka. On ju nii, et siis kui on olukord on kõik ennetavad vahendid puudu? Igatahes tegelikult ikka pole küll. Väljas tuli nüüd mingi teine isane koer lihtsalt rõõmuga juurde, kuid märgates, et nad mõlemad on isased tekkis kaklus. Minu koer oli rihma otsas, kuid teine mitte. Pudrunui läks kõhklemata kasutusse ning olukord lõppes ilma vigastusteta. Ütlesin ka veidike eemalt lähenenud perenaisele, et vabandust, kuid ma ei saa lasta sellisel asjal juhtuda. Endal oleks ju imelik vaadata pudrunuiaga tüüpi oma koerale äsamas? Naine möödus ilme kommentaarideta. Meie Dingoga lonkasime (eilsete vigastuste tagajärg) tagasi koju.

Mis asi see õhus selline on? Kas Pühvli aasta on koertele halb aasta?….Mitte ei mõista…

Sain ka pildid arvutisse. Mõtlesin, et lisan ka siia, siis saate ka aimu, et milline me õhtu välja nägi!

1 Comment
Leave a Reply